Avispea Vabakogudus
kirik keset küla
Heinrich Mäe 1924-1927
Saades parimas elueas, 29 aastaselt Jumala omaks, sai temast esimesi ja agaramais usutule kandjaid. Astus esimesi samme koguduse töö rajamiseks. Oli esimene osakonna juhataja ustavalt ja väsimatult kuni 1931. aastani.
Vennal oli südant ja hinge vanadele ja noortele. Ta kutsus ellu laulu- mängukoori.
Oma õrna sooja ja südamliku iseloomu ja tõsise usueluga oli ta eeskujuks ja kõikidest armastatud.
August Parkja 1927-1933
Ta saadeti Triiki tööle Tallinna emakoguduse korraldusel. Tema töö oli õnnistusrikas.
Kutsetöölisena töötades ei tegelenud ta väliselu ja tööga. Tema suurim töö oli piiblilugemine ja palvetamine. Kui ta kõneles taevast, siis oli taevas siin ja kui ta kõneles põrgust, siis tundsid, et sind kõrvetavad põrguleegid. Õpetas ja virgutas, et ka iga laulukoori liige oleks ristitud Püha Vaimuga.
Adolf Freimann 1933-1935
(10.oktoober 1884- 21. veebruar 1944)
Oli iseloomult nõudlik ja edasipüüdlik. Kus nägi viga, siis asus seda kohe lahendama. Kui vendadest keegi puudus pühapäeval koosolekust, siis sõitis ta teda küsitlema, miks ta ei tulnud. Hoolitses koguduse vaimse töö edasimineku eest. Pooldas Püha Vaimuga ristimist. Oli tegevliige uue kiriku ehitamisel.
allikas:
"Avispea koguduse infoleht nr.6"
Elmar Palumäe 1936-1949
(28. märts 1909-29. aprill 1982)
Töötamine Avispea koguduses kutsetöölisena algas 1936 aasta kevadel ja kestis 1949 aasta juunini. See oli koguduse elus suurte vastandite aeg. Algus oli ilus ja õnnistusrikas. Sõda käis kui torm üle. Inimesed pillutati laiali, majanduslik olukord muutus väga kitsaks, uus võim piiras töövõimalusi. Selle perioodi lõpetuseks on kroonik kirjutanud :" Vaenlane sai karjast lüüa ja kari pillati laiali". Sõjaeelsel perioodil juhatas laulu- ja mängukoore tema abikaasa Gerda.
Meenutab Elmar Palumäe tütar Liili Heinla:
Katkend E. Palumäe jutlusest ... Ja eluvilja kandma...
Hoosea 14:8
„Meie kõik külvame elus, külvame igapäev, külvame sõnas ja teeos, nii on eluseadus. Kuid milline on külv ja sellele järgnev vili? Peaksime küsima eneselt tõsiselt."
Isa on enamusele inimestest väga tuttav ja lähedane, ta on oma. Ometi on uskumatult raske isast kirjutada piiratud pikkusega lugu nii, et kõik see, mis endale nii selge ja arusaadav, oleks seda ka võõrale lugejale. Ja ma ei saagi seda teha kui pastor pastorist, usukaaslane usukaaslasest vaid kui laps oma isast.
Mu mälestused jagunevad kahte perioodi. Esimene on minu varane lapsepõlv kuni isa arreteerimiseni 1. juunil 1949 ja teine periood tema vabanemisest 1956. aasta augustis kuni lahkumiseni igavikku 29.04. 1982.
Ma pidasin juba üsna väiksena isa kõige targemaks inimeseks, eriti imetlesin seda, kuidas ta oskas sealt kaugelt Tõrva kandist tulla ja leida mu ema siit Avispealt. Mu isa Elmar Palumäe sündis 28. 03. 1909 Valgamaal Leebiku vallas Kaartelaanes metsatööliste barakis. Kaotas noorelt isa ja lapsepõlv oli väga vaene ja töörikas. Umbes 10 aastase poisina tekkis tal hamba tõmbamise järel peatumatu verejooks. Arst ei suutnud aidata, soovitas vaid emal lapsega koju minna kuni laps veel omal jalal astuda jõuab. Usklik ema usaldas poja elu Jumala kätte. Verejooks peatus lõpuks, kuid organism oli suurest verekaotusest väga kurnatud ning mitu kuud oli laps tõvevoodis. See aeg oli esimene tõsine arusaamine Jumala armust ja hiljem oli tal soov saada misjonäriks. Et Soome misjonikooli minna, selleks õppis ta iseseisvalt selgeks soome ja esperanto keele. Aga õppima ei pääsenud, sest haigestus kopsutuberkuloosi. Haigus oli nii ränk, et elulootust enam polnud. Lähedasi valmistati peatse lõpu saabumiseks. Aga ema ja paar usklikku õde palvetasid ja Jumal tegi oma IME. Ühe palve ajal voolas surmale määratud kurnatud kehasse enneolematu jõud. Järgmisel päeval oli ta tervena jalul. See ime tõi tõotuse oma elu Jumala ja Tema Riigi teenimisele pühendada. Ja seda tegi ta ustavalt kuni lõpuni.
Noor mees ja tema soov pandi proovile võimaldades tal tegutseda reisievangelistina 1931. a. oktoobrist 1933. a. septembrini. Nendel aegadel sattus ta ka Virumaale ja Avispea ümbrusesse, kus ta kohtaski mu ema, kes tegi siinses koguduses muusikatööd. 1933. a. sügisest suunati isa Narva presbüteri abiks. Sealne töö oli õnnistatud. 1935.a. mais mu vanemad abiellusid. Ema läks ka Narva, aga siinne muusikatöö jäi tõsiselt kiratsema, samuti vajas kogudus, mis oli siis kõige rahvarohkem ja vast ehitatud uus palvemaja ka hingekarjast. Isa õnnistati 1936. a. veebruaris Avispea Vabakoguduse hingekarjaseks. Elupaik oli kirikumaja teisel korrusel, kus 24. 07. 1936 nägi ilmavalgust tüdruklaps, kes sai nimeks Liili.
Tollane kasvatus oli karm ja üksiklaps ei tohtinud olla hellitatud. Aga minu isa oli siiski hell ja koolmeistrina arvan, et ta oleks olnud parim pedagoog. Tal ei olnud keeldu ja käsku, vaid asi tehti selgeks. Üsna väiksena sain aru, et elust tuleb läbi minna lahtiste silmade ja kõrvadega, märgata kõike ja lugu pidada teiste tehtust. Iga päev või tee isaga koos andis mõne tarkuse, oli see õide puhkev lilleke tee veeres, lind taeva all, sipelgapesa uurimine või mõne vajaliku töö tegemine. Nii samm- sammult kuni 11. aastaselt oskasin nii vilja- kui heinakoormat teha, värvipintslit peos hoida, taimede ja loomadega ümber käia. Kõik, mida isa tegi, see oli targasti, hästi ja ilusasti tehtud. Ta oskas kõike. Sõja ajal tegi isegi saapad jalga. Ta ei nurisenud kunagi: rääkis inimestest ainult head.
Jäin oma vanematest ilma 12 aastaselt ja sain nad tagasi kahekümneselt kui olin juba abiellumas. Isa suunati tööle Kiviõli kogudusse 1957. jaanuaris. Tean, et seal oli rahvast rohkesti, koosolekuid mitu ja mitmes keeles. Inimesed armastasid teda ja tema neid. Korduvalt kiitis sealsete inimeste südamlikkust ja mõistvust. Mitmesuguseid koosolemisi oli palju. Kui oli kellegi tähtpäev, valmistas isa selleks ilusaid ja sisukaid mälestuskirjutisi. Mul oli õnn vahel aidata. Sellel ajal polnud ju ühtki vaimuliku sisuga kaarti saada. Hea fotograafina pildistas ja monteeris ta ise temaatilisi pilte. Kõikide kaartide saatmise kohta oli tal aukartust avaldav registriraamat.
Kolm insulti nõrgestasid töövõime ja Kiviõli töö lõpetati 1968. 1. veebruaril. Järgmised aastad Metsamajas, mei kodus 1944. aastast, olid võib-olla kõige tõsisema töö aeg. Elutöö kokkuvõtmise aeg. Juba nooruses konspekteeris ta vendade jutlusi. Nii sai teoks ligi 3000- leheküljeline jutluste ja elulugude seeria „Elusõnu mitmest suust" 22 kuulutaja kohta. Need olid käsitsi trükitud, ise köidetud, korrektses kujunduses. Ta südamesoov oli, et üks komplekt neid raamatuid saaks meie keskusele. Ta ise ei olnud enam võimeline neid kohale toimetama ja ootas kaua ning asjatult, et keegi neile järele tuleks. See oli kurb pettumus. Ta oli seda meie kõigi jaoks teinud, aga seda ei vajatud. Enn Palmik võttis oma südameasjaks, et need Kõrgemale Usuteaduslikult Seminarile saaksid ja sinna nad tosin aastat pärast mu isa surma jõudsid.
Tahan kokkuvõtteks öelda, et oma tagasihoidlikkuses, mõistva ja teisi arvestava inimesena, tasakaaluka ja targana teenis ta oma Jumalat ustavalt kõiges. Elatist teeniti mesilaste pidamisega ja 100 kilo mett aastas oli alati armastusega ära antud. Laps, selle, mis sa ära annad, selle oled sa võitnud. Tema sõnad. Õiged. Jumal ei jäta andja käsi kunagi tühjaks. Ja esimene raha, ükskõik kui suur või väike, oli kümnis, mis kõrvale pandi ja ikka liiaga. Mina tallasin siis veel laia teed kui mu isa lahkus. Aga nüüd Jumala lapsena olen rõõmuga andnud nagu isagi esimese raha Jumalale ning tundnud kui võimsalt on Jumal selles oma tõotuse taga.
Tõelise kokkuvõtte Elmar Palumäe elule ja tööle on ta ise öelnud alguses mainitud jutluses: "... on rõõmustav, et leidub ka inimlapsi, kellede eluvili on kaunis ja väärtuslik. Elades Jumalaga ja Jumalale, oli nende külv kaunis ja kandis kuldset vilja. Hukkuvaid inimlapsivõitsid nad tapetud Tallele, paremale elule ja igavesele õnnele. Haigetele viisid nad lohutust, tundes neile kaasa ja juhtides nende pilke Jumala Tallele. Surijale kandsid nad sõnumit Kristuse päästvast vereväest ja võidust surma üle. Kannatajaile ja viletsaile sirutasid nad abistava käe, pühkides pisaraid palgelt ja püüdes vähendada eluvaeva. Kõikjal tunnistasid nad Issanda nime, külvates seega kuldseid teri, vahest küll kaljusele pinnale, kuid ikka lootes, et külv annab saaki. Jumalat austasid nad sõnas ja teos, kodus kui väljas, sõprade ja vaenlaste ees, milleks kihutas neid armastus oma Õnnistegija vastu. Tasumise päeval ootab neid arvamata ja igavene au."
Tänulik tütar
Liili Heinla
Avispea Vabakoguduse liige
Voldemar Rakles 1950-1957
(08.juuni 1899- 04. juuni 1968)
Tema tuli tormilöögist tabatuid kokku koguma. Oma õrna ja tagasihoidliku iseloomuga tegi oma võimete piires parima. Koos käidi pühapäeva hommikustel koosolekutel. Ka püüdis ta palveosadust reedeõhtuste kokkutulekutega alal hoida. Pidas kirjavahetust kaugelolijatega, trööstis ja aitas üles tõsta murdunud pilliroogu. Ta tegi muudatude koguduse rahalise annetuse korras. Pani annetuskarbi seinale ja igasugused korjandused koosolekute ajal jäid ära.
allikas:
"Avispea koguduse infoleht nr.6"
Rein Kiviloo 1957-1969
20-ndal jaanuaril 1957.a asendatakse Tallinna keskuse algatusel vend Rakles Rein Kivilooga usuühingu pres büteri kohale. Kiviloo oma hästi ettevalmistatud kõnedega ja piiblisõna seletamisega tõi kogudusse ärkamist ja elevust. Kiviloo oma isaliku ja vennaliku iseloomuga püüddis armastussidemeid kõvendada. Käis külastamas liikmeid kodus koos oma abikaasaga ja aitas töös, kus seda vaja oli.
Tehti kirikule remonti, valgendati, pandi uus pilpakatus jne. Ka töötas aktiivselt abikaasa Hilda. Hilda Kiviloo tegi väsimata tahtejõu ja energiaga suure töö kiriku ümbruse kaunistamisel. Ta kujundas muruplatsid ilusateks kiviktaimlateks, mida mõnigi silm kiivalt silmitses. Eriline oli ta töö muusika vallas. Moodustati kvartett ja virgutati laulukoori tegevust.
allikas:
"Avispea koguduse infoleht nr.6"
Anton Roosipuu 1969-1974
(19.juuli 1914- 04. aprill 1977)
Sai Jumala lapseks üsna noore mehena ja oli kogu oma elu seotud koguduse tööga. Ta oli üks töömeestest, kes kirikut ehitas. Musikaalse inimesena oli ta tööpõld lai- laulis kooris, hiljem, kitsastel aegadel, ansamblites ja esines ka solistina. Pühapäevakoolis õpetas lastele laule ja esines lastele pidupäevadel, osales mängukooris ja vahel ka juhatas mängukoori.
Koguduse juhtimises osales ta mitmet puhku küll nõukogu esimehena ja teistel ametitel. Rasketel aegadel, kui kogudusel puudus hingekarjane, täitis ta neid kohustusigi ja suutis samal ajal ka 1970.a kirikuhoonele muu remondi käigus eterniitkatuse panna.
Kroonik kirjutab: "Iseloomult nõudlik ja täpne. Võiks öelda, et temas on kõike parasjagu- ettevõtlikkust ja visadust, tagasihoidlikkust ja nõudlikkust".
allikas:
"Avispea koguduse infoleht nr.6"
Edgar Kaldver 1974-1983
Ta alustas tööd Avispeal 3. veebruaril 1974. aastal. Pärast mõningast mõõnaperioodi koguduse juhtimises oli see kogudusele rõõmus päev. Head kõned, armastav ja tähelepanelik meel kõikide vastu tegi kogudusevanema oodatukd kõikides kodudes. Muusikatöös oli tubliks abistajaks Edgari abikaasa. Sellel perioodil edeneb ka majanduselu- kirik saab keskkütte, krunt ja surnuaed võrkaia, tehakse remonti, kaev saab pumba jne.
Enn Palmiku intervjuu Edgar Kaldveriga 1995.aasta augustis Ridalas
Olen iga päeva kohta kaua aega kirjutanud päevikusse sündmusi, nii et nüüd on iga päeva kohta ülevaade. Kirjutan ka praegu ja Avispeal oleku aja kohta on ülevaade ja mälestused olemas.
Millised olid sinu esimesed kontaktid Avispea kogudusega?
Esimene kontakt Avispea usklikute vendadega oli 19. augustil 1973 aastal. Oli surnuaiapüha Võnnusveres, aitasime kaasa kõnes ja laulus. Sellest peale see kõik harunes läbi vend Võsu, kes sel ajal oli vanempresbüter. Kord vend Võsu küsitles mind Kohilas, et kas ma ei sooviks minna Avispeale koguduse vanemaks. Ütles, et Kohilas ei tule sellest kahju, sest vend Raidil on abilisi. Ma ei ütelnud kohe jaatavat vastust, vaid lubasin selle üle järele mõelda. Mul oli heatasuline keevitaja koht Rapla KEK-is. Arvasin, et võime sõita pühapäeviti autoga Avispeale.
Sõitsime pühapäeval 25. novembril 1973. aastal Avispeale. Seal oldi selle küsimusega juba tuttavad. Kõnelesin koosolekul ja pärast oli umbes 40 koguduse liikmega tutvumine. Tegime seda teelauas. Vend Anton Roosipuu tutvustas igat koguduse liiget nimepidi ja sellega oli teatud algus juba pandud minu koguduse vanema olekuks Avispea kirikus. Hakkasime sõitma mitte just igal pühapäeval Avispea koosolekutele.
Millal asusite abikaasaga Avispeale elama?
Tundsin, et mulle teeb raskusi pidevalt 300 kilomeetrit ära sõita. Kaalusime abikaasaga, mida teha. Kas tuleb loovutada hea töökoht Raplas? Nii ma siis tegin! 25. märtsil 1975. aastal lõpetasin töö Rapla KEK-iga.
10.mail 1975.aastal panime oma asjad suurele veoautole ja lahkusime Kohilast. Õhtuks olid kõik asjad juba Avispeal. Kahtlusi oli, sest olin loovutanud hea töökoha. Aga nagu aeg näitas, polnud meil Avispeal majanduslikku puudust.
27. novembril 1976. aastal võisime osta auto- Žiguli 5647 rubla eest. Raha oli juba varem olemas. Ka edaspidi , tänu Jumalale, ei olnud meil millestki puudust.
Kuidas te omadega majanduslikult välja tulite?
Mõtlesime abikaasaga küll, et kuidas me majanduslikult toime tuleme, kui mina Rapla KEK-is lõpparve teen ja abikaasa sovhoosis samuti. Aga mõtlesime ringi, et kui tuleb elust lahkuda, pole rahaga midagi teha, kui tähtsamad asjad tegemata. Ja imelikul moel ei arvestanud me elu tegelikkusega ja otsustasime Avispea kasuks. Ei olnud ju Avispeal ette näha mingit suurt sissetuleku allikat, saime ainult pensioni. Kuid ei olnud meil siin viga midagi, olime söönud ja riietatud, ostsime, mis vajalik. Need pole ainult sõnad, Jumal on oma tõotuste taga.
Kohila kogudusse olime me tõesti juurdunud sügavalt, kuid Avispea vajas seekord abi.
Kuidas oli läbisaamine ümbruskonna inimestega?
Ümbruskonna rahva poolt oli lugupidamine austusväärne. Sovhoosi asedirektor palus isegi mul teha oma isiklikule majale katuseräästa rennid. Tegin seda väga korralikult ja tema maksis mulle riigi hinnaga. Käisin tema pool lõunal. Tema saatis meile sõnnikut aiamaa jaoks, mitu traktorikoormat.
Nende aastate jooksul nägid sa väga palju vaeva kiriku hoonet remontides.
Kohe kui tutvusime kogudusega 25. novembril 1973. aastal, avaldasin soovi kogudusele, et teha ahjukütte asemel keskküte. Sellega oldi nõus, ainult kogudust huvitas see, et kes ehitab ja kui kalliks see maksma läheb. Teatasin, et mina ehitan selle ja tasu ma ei küsi.
Mõne aja möödudes oli esimene summa koos ja ma lasin teha projekti Edgar Kuuse poolt. Raha tuli kokku piisavalt. Keskküte valmis ja 6. oktoobril 1975. aastal küdesid mõlemad katlad. Oli teatud puudusi, ei saanud mutreid ja muhve üle lihvida, need olid krobelised, raske oli nendega vett pidama panna, kuid korda sai siiski.
Kaev sai uus, elektriga. Ehitasin kreissae, sest puid oli vaja saagida, käsitsi polnud enam võimalik seda teha.
Kiriku krundi ümber oli lattidest aed ja juba täiesti lagunenud piirdeaed. Rapla KEK-is tegin väravad, nii et jätkus ka kalmistule. Muretsesin torud, tükeldasin. Abilisi tuli piisavalt ja valmistasime piirdeaia. Sama asi tehti Võnnusvere kalmistul ja kõik see võttis aega ainult ühe päeva. 12 tugevat meest ja mõned naised olid abiks. Kiriku ühele küljele tegin katuserennid ja mõnedele pinkidele kirikus põlvituslauad. Kiriku-maja tagumises otsas, vastu lepikut, oli varisenud paljudes kohtades krohv maha. Oleksin võinud kutsuda KEK-i mehed, aga see oleks olnud kulukas ja otsustasin teha seda ise. Tegin rullidel edasilükatava torni, millega sain ka 6-7 meetri kõrguselt krohvida, sedasi sain odavamalt läbi.
Meil on head mälestused sellest perioodist, olgugi et mõnes asjas oli väga kitsas. Imelik oli see, et võimumehed ei tundnud kordagi huvi, et millest ma elan ja missugust palka saan. Tänan head Taevaisa, et olime varjatud. Vaatamata sellele, et rikkusimeseda seadust, mis keelas koguduse töö, sulgemise otsust ei tulnud.
Millised olid sinu kokkupuuted tolle aja võimumeestega sellel usuvaenulikul ajal?
Algas üks uus etapp minu elus. Kogudus võttis meid väga sõbralikult vastu, ka edaspidi, kuni 1983. aasta lõpuni, polnud kogudusega ega ümbruskonna inimestega arusaamatusi. Ainult Triigi Sovhoosi direktor näitas kuidagi vaenulikkust ja käis ka kord üleval meie toas ja ütles, et temale on kohustuseks tehtud jälgida, mis koguduses tehakse. Usutles mind mitmes asjas. Kaasas oli ka partorg Tombak, nagu hiljem selgus, oli tema meie suhtes leebem.
Sovhoosi direktor oli kord minu peale väga kuri, et kasutasin maaharimiseks sovhoosi hobust ja käskis kohe ära viia. Mina muidugi ei viinud kuni töö tehtud, sest hobune oli saadud raha eest.
Väike-Maarja Külanõukogust ja Rakvere rajoonist jälgiti pidevalt meie koosolekuid. Kuulsin meie keskusest Tallinnas, et Rakvere rajoonist oli hoiatatud ja keelatud ühe ansambli sõit Avispeale: nimelt tahtsin üheks pühapäevaks esinema ühte ansamblit. Ei tea, kuidas see nende keelajate kõrvu läks, sest telefoni meil endil küll polnud.
Meie koosolekutel, nagu veel praegugi päevikust loen, oli väga paljudel kordadel külaliskõnelejaid ja lauljaid, koguduste koore Olevistest, Kuressaarest, Kohilast, Tartust ja mujalt. Siis aga tuli kaebus keskusesse rajooni poolt, et Avispea kirikus rikutakse külaliste, lauljate ja esinejate seadust.
1975. aasta jõulukoosolekute pärast tuli suur pahandus. Tallinnast olid õed Ninell ja Henriette Tugid, üks noor õde Mare- viiuldaja ja vend Ants, praegune Tamsalu koguduse pastor, teadsin, et pahandus tuleb. Üks suurem jõulukoosoleks oli juba 24. detsembril. Siis märkasin ma , et tagumisel pingil istuvad kolm "kahtlase" välimusega meest. Nagu järgmisel päeval selgus, olid need rajoonist kontrollid. Järgmisel päeval, esimese jõulupüha koosoleku ajal, tuli sisse kohalik partorg ja teatas, et kohe samal päeval pean tulema külanõukogusse Väike- Maarjas. Teadsin, et sõidan ära ja ütlesin, et tulen 29. detsembril.
24. detsembril jõululaupäevase koosoleku eel võtsin kolm külalisesinejat oma koguduse liikmeks, nende oma soovi kohaselt, et langeks ära süüdistus, et nad on külalisesinejad.
16. jaanuaril 1976. aastal saime kutse minna, mina ja Anton Roosipuu, Rakveresse kohtusse. Süüdistus: külalisesinejad koguduse koosolekul. Tegin selgeks, et esinejad 24. detsembri koosolekul olid juba koguduse liikmed. See viis nad alguses segadusse, aga siis küsisid nad, et kes oli see viiuldaja tütarlaps? Vastasin, et ta esines katseks. Sain kõvasti hoiatusi, aga kui küsisin näha seadust, kus oleks öeldud, et külalised ei tohi koguduse koosolekul esineda, öeldi mulle, et seda ei saa näidata. Asi lõppes tookord sellega, et mulle öeldi, et peame teid trahvima 10-rublase trahviga. Hiljem mind ei kutsutud enam kunagi kohtu ette.
Selge oli see, et niisugune riigivõimude ette kutsumine ja surve mõjus inimestele, kes külastasid koosolekuid. Meie suurematel koosolekutel käis palju noori inimesi, aga nende otsustamine usu kasuks oli raske, eriti kooliõpilastel. Külalisesinejad, lauljad ja sõnavõtjad käisid edasi. Kalmistupühadel Võnnusvere kalmistul oli alati kas külalislauljad või pasunamehed. Külvatud sai tõesti võimalust mööda, aga tagajärgedest teab vaid Issand.
Kes koguduse liikmetest aitasid kanda sinu koormaid nendel aastatel?
Koguduse liikmeid külasasime pidevalt, eriti nende tähtpäevadel. Ma mõtlen tagantjärele, et minu enda töös oli puudusi, et oleks võinud olla parem. Mõtleme tihti tänuga, et meisse suhtuti kõigiti hästi. Jumal õnnistagi väga neid, kes veel alles on sellest põlvkonnast. Eriti tuletan meelde õde Leida Saaget, kes koguduse töös ja ülesannetes väga korrektne, täpne ja heatahtlik oli. Kõik olid alati abivalmis.
Aja jooksul lahkusid surma läbi koguduse vennad- töötegijad vend Komp, vend Veermets, vend Roosipuu, vend Palumäe...
Ka see tegi olukorda halvemaks, et ka mina vananesin. 1983. aasta lõpul olin juba 71 aastat vana. Jumal oli minu ja abikaasa elupäevi pikendanud. Ei tea miks? 13 aastat minu elust on möödunud sõja ja vangistuste segadustes.
Kas oled nõus kirjutama ka oma Siberiaastatest?
Siberis oleku ajast ma kirjutada ei taha. See oli osa põrgu nägemusest. Nägin ka enne niisuguse unenäo ja nägin ka minu viimist ja ujutamist üle ahastuse mere vete. Kaks päeva hiljem see ka algas. Tänan Jumalat, et peamine- tervis- jäi alles, ka tänan tema poolt antud tarkuse eest, mitmesuguste oskuste eest tööde tegemisel Siberis.
Enn Palmik 1984-1997
(sünd 7.august 1958)
Kümme ja pool aastat Avispeal
-just niipalju on möödunud sellest ajast, kui me 1. jaanuari hommikul 1984. aastal asusime elama Avispeale. Oma vähese mööbli ja "kolu" olime juba varem Avispeale toonud ning 1983. aasta saatsime ära Tallinnas ja uuel aastal alustasime uut elu uues ja tundmatus paigas.
Otsus tulla Avispeale koguduse tööd tegema sai tehtud üsna lühikese aja jooksul. Suvel Vormsi saarel puhkusel olles kohtusime tolleaegse Ev.Kr.Baptistide Liidu juhiga vend Robert Võsuga, kes leidis sobiva aja olevat noore vennaga juttu ajada ning kutsus mind jumalariigi tööle. Esialgu pakkus ta välja mitu kogudust suuremates alevites ja linnades. Kuid algusest peale jäi minu südamele vaid Avispea. Olin Avispeal vaid korra käinud. Selle paigaga läksingi Jumala ette selgust otsima. Ja alles siis kui oli käes selgus Jumalalt, tulime koos abikaasa ja vend Võsuga kohapeale olukorraga tutvuma. Ja kui ta siis mõni kuu hiljem siia elama asusime, oli kõigile ootamatustele ja üllatustele vaatamata südames kindlus, et see Avispea siin on meie töökoht.
Mis mind kõigepealt üllatas? Mind üllatas see, kuidas kogudus, kus olid vanad inimesed, enamus meile "vanaemad", suutis meid sellise armastuse ja hoolitsusega vastu võtta ja meiega harjuda ning kõiki neid uuendusi taluda, mida noored inimesed kaasa tõid.
Teiseks üllatas mind üksmeel koguduses ja samuti selline heasoovlik suhtumine ümbruskonna rahva poolt. Oli siis ju raske ateismi ajastu.
Kolmandaks üllatas mind koguduse ohvrimeelsus. Hoida püsti oma väikestest sissetulekutest suurt kirikut, maksta makse, elektrit, võtta vastu külalisi jne.
Kuid samas olin üllatunud sellest, et nii vähestel koguduse liikmetel tulid lapsed kirikusse. See on olnud küsimus, mis on teinud mulle läbi aastate südamevalu. Olen püüdnud uurida ja mõistaneid raskeid aegu sõja ajal ja pärast sõda, kuid siiski olen leidnud ka seda, et suuresti on olnud viga just nendes samades usklikes inimestes. Kirikus on kõik väga kena, kuid kodus ei suuda paljud välja anda kristlase mõõtu, vähemalt mitte tegudes. Sõnad võivad ilusad olla, kuid eluga ei suudeta oma lastele valgust näidata. Ja selline kahepalgelisus on paljud usklike vanemate lapsed Jumalast eemale peletanud.
Nende aastate jooksul, mis me oleme võinud teie keskel siin Avispea koguduses kaasa töötada, on olnud mitmeidki kitsikusi ja raskusi. Kuid siinsamas olen ma võinud tunda ka suurt rõõmu nähes seda, mida Jumal on korda saatnudnende aastate jooksul küll evangeelsetel õhtutel, küll pühapäevakooli töös, küll pühapäevahommikustel jumalateenistustel.
Isiklikult usun, et praegu on üks ettevalmistav aeg. Jumal katsub läbi, koolitab ja kujundab oma lapsi selleks, et ta saaks oma tööd suuremalt teostada. Jumal tahab inimesi aidata ja päästa, kuid selleks on tal vaja ustavaid sulaseid, kelle kaudu seda tööd teha. Praegu on aeg, mil ta katsub läbi, kes on valmis tema põllul päevapalavust ja koormat kandma. Sellepärast armas SÕBER, armas koguduse LIIGE, ma igatsen, et me võiksime midagi veel ühiselt ära teha Jumalariigi ja Avispea koguduse heaks. Soovin teile armsad kaasvõitlejad jätkuvalt kannatlikkust ja vastupidavust meie ühises töös.
Enn Palmik
koguduse aastapäevalehes 1994. aasta juunis
Eerek Preisfreund 1997-
Ma olen sündinud 11. juunil 1975. aastal. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima Tallinna Ehituskooli. Ehituskoolis andis Jumal mulle südamesse minna edasi õppima Tarusse Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari. Seminari ajal 12.07.1996.aastal ma abiellusin Pilviga. Aasta pärast sündis meile Andreas. Siis tulime Avispeale kogudust teenima. Avispeal sündisid meile Mattias, Miikael, Taaniel ja pesamuna Hanna Maarja. Olen õnnelik ja rõõmus, et võin Jumalat ja ligimesi teenida Avispeal.